Urmas Varblane, majandusteadlane
Aadu Polli, Est-For Investi juhatuse liige
Eesti geopoliitilisest asendist ja riigi väiksusest tulenevalt on meie majanduse arengu põhialus avatud majandus, mis tähendab, et Eesti ettevõtlus on nii ekspordi ja impordi kui ka investeeringute kaudu seotud paljude rahvusvaheliste võrgustikega. Nutikalt teaduspõhist tootearendust edendades ja oma loomulikke eeldusi kasutades kasvatame oma rahvuslikku rikkust pikaajaliselt.
Töötlev tööstus on Eesti majanduse ja teadmusmahukuse suurendamisel väga tähtis. Ega me siin naabritest suurt ei erine – Eesti tööstuses on valdavad laias laastus samad sektorid, mis Skandinaavia maadeski: masinaehitus, puidu-, toidu-, elektroonika-, keemia- ja mööblitööstus. Nagu Anvar Samost tabavalt kirjutas (Äripäev, 24.05 „Metsatööstusest saab kasvumootor“), peitub suur ja oluline kasutamata potentsiaal just metsatööstuses loodava lisandväärtuse suurendamises. Kuid selle saavutamiseks on vaja teha investeeringuid kaasaegsetesse tehnoloogiatesse ja suuta turul need teadmusmahukamad tooted ka maha müüa.
Majanduse kestliku arengu seisukohalt on olulised tööstusharud, mis põhinevad taastuval ressursil ja suudavad eksportida ning tasakaalustada riigi jooksevkontot. Kogu metsa- ja puidutööstuse eksport tervikuna on viimastel aastatel ületanud importi 1,2 miljardi euro võrra. Puidutööstus on tööstusharu, mis vajab töötajaid kõikidel tasemetel lihttöölisest tippspetsialistini välja ja seda eelkõige väljaspool pealinna ning Harjumaad. Puidutööstuses on väga oluline osa kulutusi seotud transpordiga, mistõttu rajatakse puidutööstused toormele võimalikult lähedale, et tekiks loomulik konkurentsieelis. Seetõttu on metsa- ja puidutööstus ka regionaalarengu edasiviija. Võib üldistavalt väita, et puidusektor koos põllumajandusega on üks olulisemaid ettevõtluse kandjaid Eesti maakondades.
Vahemärkusena saab kõigile sektori elujõulisuses kahtlejatele kinnitada, et maailmakogemus on tõendanud, et tugeva puidutööstusega riikides on ka stabiilne ja kestlik metsandus. Veidi sõnamängu kasutades võib öelda, et on ka loogiline, et tööstusharu ei sae kunagi oksa, millel ise istub.
Metsa- ja puidutööstussektor on ala, kus Eestil on suured kogemused ja valitseb teadmine, et iga metsast välja toodud puu tuleb maksimaalselt väärtustada. Sellest teadmisest tuleneb ka Est-For Investi kavatsus rajada Eestisse kaasaegne puidurafineerimistehas, mis oleks spetsialiseerunud olemasoleva ressursi väärindamisele. Tehas, mille pärast ei peaks raiuma ühtegi lisapuud, vaid mis kasutaks seni ekspordiks minevat paberipuitu ja saeveskites toodetavat puiduhaket. Tehas, mille toodangust saaks tulevikus valmistada teise põlvkonna biokütuseid, aga miks mitte ka süsinikkiudu ja viskoosmaterjale, ehk nii autosid, riideid kui ka kosmeetika ja ravimitööstuse komponente.
Eesmärk jõuda lõpptootele võimalikult lähedale
Juunis avaldatud inimarengu aruanne viitab regulaarselt korraldatavatele CIS-uuringutele (Community Innovation Survey), mis näitavad, et kuigi tööstusettevõtted on peamised ekspordi- ja ka innovatsioonimootorid Eestis, on piiratud nende võime maailma tehnoloogia ja innovatsiooni eesliini turusignaale analüüsida ja tõlgendada (nt kodumaise tooraine kasutamisel), samuti on piiratud nende ettevõtete kodu- ja välisvõrgustikud – kellega ja kui palju tehakse innovatsioonikoostööd.
Lõpptoodete tegemine ja turu tundmine võimaldab riigil püsida majanduse arengukõvera teravamas tipus ja liikuda kaasa maailmaturu trendidega. Neid trende mõista ja suunata saab aga ainult siis, kui oleme ise maailmaturul, kasutame tootmisel kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi ja suhtleme tihedalt nii meie kui välismaa ülikoolide ja teiste teadus- ja arendusasutustega. Ülikoolid omakorda saavad muutuda veel palju rahvusvahelisemateks. Peame välja murdma liiga eestikesksest haridusest ja tooma ülikoolidesse rohkem välismaa õppejõude ja tagama, et nii õppejõud kui ka tudengid veedaksid vähemalt mingi osa oma õpingu- ja tööajast välisriigis, et mõista kultuuride ja turgude iseärasusi ning osata nendega arvestada. Ei maksa ka alatähtsustada mujal veedetud ajal tekkivate kontaktide olulisust inimese hilisemas karjääris.
Puidurafineerimistehase rajamine ühendab palju erinevaid tehnoloogiaid ja seetõttu on tegemist olulise sammuga Eesti teaduse ja ettevõtluse koostöö edendamisel. Loomulikult on koostööd tarvis teha juba praegu, kui toimub rajatava tehase kõikvõimalike tehnoloogiliste, sotsiaalmajanduslike, keskkonna- jm tingimuste analüüs. Valminud tehas hakkab vajama pidevalt uuendusi, mis eeldavad kõrgtasemel koostööd teadlastega. See esitab tõsise väljakutse teadlastele – nii Eestis kui väljaspool. Meie ülikoolidel on edaspidi võimalik tõestada, et neil on piisavalt teadmisi ja ka motivatsiooni, et panustada tehase edasiarendamisse.
Pikemas ajalises vaates ootame lisaks varem väljatoodud tootlikkuse ja teadmusmahukuse efektidele ka klasterdumist – puidurafineerimistehas vajab väga erinevaid teenuseid, mille pakkujad võivad tehase ümbrusse kobarduda. Samuti eeldame, et tekib ettevõtteid, kes väärindavad puidurafineerimistehase toodangut edasi ja loovad uusi tulevikutooteid ja -teenuseid. Nii saaksime Eestile infotehnoloogia kõrval teisegi rajaleidjatunnustega sektori – biomassi ja puiduga seonduva biomajandusvaldkonna.
Lühendatud ajalehest Äripäev, 26.06.2017.