Est-For Investi konsultant, Hendrikson & Ko keskkonnakorralduse osakonna juhataja Juhan Ruut selgitab, millist tehnoloogiat plaanib kasutada kavandatav puidurafineerimistehas ning mida tähendab parim võimalik tehnika.

Puidurafineerimistehasega seoses on meedias tõstatatud mitmeid küsimusi – milline on kavandatav tehnoloogia, kas see on parim võimalik, seejuures püütakse tõlgendada parima võimaliku tehnoloogia rakendamist. Paralleele tõmmatakse Äänekoski tehasega Soomes. Kui adekvaatsed need võrdlused on?

Mida praegu teame? Puidurafineerimistehases töödeldakse puittooraine eri koostisosadeks, nagu tselluloos, hemitselluloos, ligniin ja lisandained, mida tulevikus oleks võimalik edasi väärindada erinevateks biotoodeteks. Tselluloos saadakse sulfaatkeeduprotsessiga ehk kraft-tehnoloogiaga. Tootmisvõimsus on maksimaalselt 2700 tonni tselluloosi ja teisi biotooteid päevas, keskmiselt 750 000 tonni aastas. 18-kuulist hooldusvälpa ja eri puuliikide vahekordi arvestades võib summaarne tootmismaht olla eri aastatel vahemikus 650 000 kuni 750 000 tonni ja võib tehase tootmisprotsesside lõpphäälestamise järel tulevikus küündida kuni 800 000 tonnini aastas. Tehases tselluloosist paberi tootmist ei kavandata, kuna tahetakse säilitada võimalus tulevikus uudsemate biotoodete tootmiseks.

Tootmisprotsessi kõrvalsaadusteks on tallõli ja roheline energia, sealhulgas elektrienergia. Tehase koosseisus rajatakse ka elektri ja soojuse koostootmisjaam, mille elektriline nimivõimsus on ligikaudu 180 MW. Keskmiselt müüakse võrku ligikaudu 30% toodetud elektrienergiast. Puidurafineerimistehas on suure energeetilise efektiivsusega – tehas katab iseenda energiavajaduse, kogu ülejääv soojus kasutatakse ära rohelise elektri tootmiseks.

Puidurafineerimistehase tooraine on kase-, männi- ja kuusepuit, st kasutatakse paberipuitu ja saeveskites toodetud puiduhaket. Toorainevajadus on ca 3,3 mln m3 ümarpuitu ja puiduhaket aastas. Okaspuidu ja lehtpuidu vahekord ei ole rangelt paigas 2/3 ja 1/3 – see on indikatiivne suurusjärk, mille põhjal on tehtud esmased arvutused. Tegelik eri puiduliikide osakaal sõltub lisaks tehase tooteportfellile ka toorme saadavusest, sh tulevaste perioodide metsakasvatuse- ja raiepoliitikast – kui okaspuitu napib, töödeldakse rohkem kasepuitu.

Muude ressursside vajadus:

• maa – tehase territoorium oleks ca 100 ha, taristualuse maa vajadus selgub planeerimisprotsessis ja sõltub konkreetse asukoha kaugusest jõest ja raudteest, aga samuti ka rakendatavatest muudest tehnoloogiatest;
• lisaks puidule on tehase tööprotsessis vajalik pinnavesi kuni 30 m3 valmistoodangu tonni kohta ehk kuni 25,5 mln m3/a, mida saadakse Emajõest ning mis moodustab ligikaudu 1,3% Emajõe keskmisest vooluhulgast (jõkke suunatakse tagasi ligikaudu sama kogus põhjaliku puhastusprotsessi läbinud heitvett);
• keemilise tselluloositootmise protsessis lisatakse puidumassile naatriumsulfaati ja lupja, pleegitamisel kasutatakse eeldatavalt kloordioksiidi – kemikaalid ringlevad 80–90% ulatuses suletud tsüklis, ühe tonni toodangu kohta kulub 50–60 kg keemilisi lisandeid;
• tehase tööprotsessis kasutatakse elektri- ja soojusenergiat, mis toodetakse ise.

Emajõest võetud veest suunatakse protsessi läbimise järel puhastatud heitveena Emajõkke tagasi 25–30 m3 valmistoodangu tonni kohta ehk 21,25–25,5 mln m3/a. Jahutamiseks kasutatakse gradiire ehk jahutustorne, st jahutusvett keskkonda ei suunata. Teatud kogus soojust suunatakse keskkonda heitveega, kuid esi- algsete arvutuste kohaselt on vahetult toru suubumiskoha juures jõevee temperatuuri tõus keskmiselt 0,3 kraadi, kaugemal veelgi vähem.

Lisaks kaasneb tehase tegevusega ainete heide veekeskkonda ja välisõhku, kogused täpsustuvad edasise tehnoloogilise projekteeri- mise ja keskkonnamõju hindamise käigus, kuid nende tasemed peavad vastama parima võimaliku tehnika (PVT) nõuetele ja tagama elukeskkonna kvaliteedi. Tehases tekivad reoveesete ja tuhk, mida eelistatult käsitletakse kõrvalsaadustena. Kogused sõltuvad eelkõige reoveesette käitluseks valitavast meetodist: näiteks kui optimaalne alternatiiv oleks kasutamine tehases energia tootmiseks, siis setet kokkuvõttes ei teki, kuid tuhakogused suurenevad.

Millest veel sõltub kavandatav tehnoloogia?

Puidurafineerimistehast eristab tavapärasest tselluloositehasest muude toodete saamine lisaks tselluloosile. See eeldab ka muudatusi võrreldes tavapärase tselluloosi tootmise protsessiga. Praegu on käimas täpse tooteportfelli väljatöötamine ja kooskõlastamine projekti potentsiaalsete rahastajatega. Kaasnevaid tooteid, sh kõrvaltooteid, saab toota ainult juhul, kui neile on turg ja leitakse turustamiseks sobilikud koostööpartnerid.

Tehase tooteportfelli hakkab lisaks tselluloosile kuuluma ka lahustuv tselluloos (ingl dissolving pulp). See tähendab, et tootmisprotsessis peab olema etapp, milles puidus sisalduv hemitselluloos eraldatakse hüdrolüüsiga enne tselluloosi keeduprotsessi.

Kuidas mõjude hindamine mõjutab kavandatavat tehast?

Esimestes, üldisemates etappides lähtutakse strateegiliselt olulistest teemadest ja hinnatakse alternatiivseid arengustsenaariume. Selle käigus piisab teadmisest, milline on tehnoloogia põhimõtteline lahendus. Väga olulisel kohal on majanduslike ja sotsiaal-kultuuriliste mõjude hindamine, sh selgitatakse erinevate arengustsenaariumite kaudu välja sotsiaalsed ootused tehase asukohale ja toimimisele, sh peaks selguma, milline on vastuvõetav tehnoloogiline projekteerimise lähtetase. Näiteks lõhnateema: keskkonnalubade järgi on Soome Metsä grupi Äänekoski tehase nn lõhnakindlus 95 protsenti (uus tehas rajatud olemasoleva tehase asemele), Soome Kuopio linnas FinnPulpi tehase kompleksloas 98 protsenti (uus tehas ülikoolilinna kõrval). Est-Fori tehas on kavas projekteerida halvastilõhnavate gaaside kolmekordse kogumis- ja kõrvaldussüsteemiga, mis tagab, et 99 protsenti ajast lõhnaainete heidet ei esine. Asukohavalikule järgnevates etappides toimub hindamine projekti keskkonnamõjuhindamise (KMH) detailsusega.

Selle käigus püstitatakse erinevad alternatiivid, mille kohta tehakse mõjude võrdlev hindamine. Minu juhteksperdipraktikas on neid tavapäraselt kolm: kõigepealt arendaja soovitud variant, siis võimalus, et tööstust ei rajatagi, ning lisaks kaasatakse vajadusel hindamisse variant, milles kavandatud tegevuse mahtu on piiratud või tehnoloogiat muudetud, leevendamaks avalduda võivaid olulisi keskkonnamõjusid.

Tehase lõplik tehnoloogiline lahendus, millele taotletakse keskkonnakompleksluba, sõltub mõju hindamise protsessi tulemustest – antakse sisend tehnilise projekti koostamiseks, st varem esitatud eelprojekti vajadusel korrigeeritakse ja täpsustatakse vastavalt KMH protsessis selgunud täiendavatele piirangutele.

Ühtegi valmis tehast ei saa võtta aluseks uue tehase rajamisel – oluline osa keskkonnaloast tuleneb konkreetses asukohas valitsevatest keskkonnatingimustest. Lisaks tuleb arvestada asukohariigi õigusaktidest tulenevaid erisusi. Eesti õigusaktid on vee valdkonnas oluliselt rangemad, kui tuleneb ELi direktiividest. Ka PVT nõuded vaadatakse ajas ümber ja pärast uute nõuete vastuvõtmist on juba rajatud tehastel neli aastat uute nõuete rakendamiseks. Seega ei ole asjakohane eeldada, et arendaja valib automaatselt kehtiva PVT järgi kõige odavama lahenduse või kopeeritakse mujal asuva tehase tehnoloogiat.