Est-For Investi juhatuse liikmed Aadu Polli ja Margus Kohava kirjutavad valikutest seoses planeeritava puidurafineerimistehasega.

Mida suurem projekt ja mida rohkem huvigruppe, seda rohkem on ka erinevaid arvamusi ning poolt- ja vastuargumente. Argumentide asjalik kaalutlemine on suur väljakutse. Edasiviiv dialoog on eriti oluline väikeses ühiskonnas, kus suurprojektid on ulatuslikuma ühiskondliku mõjuga.

Viimase 15 aasta jooksul on biomajanduse valdkond läbinud suure arengu. See lubab eeldada, et kasud ja võimalused kaaluvad üles riskid ja ohud – kuid ühtki suure ühiskondliku mõjuga otsust ei saa teha kergekäeliselt ja kangekaelselt. Nii peaks Eesti kaaluma puidurafineerimistehase rajamist, kuid vaid argumenteeritult, põhinedes faktidele, uuringutele ja neist saadud andmetele.

Kõige sagedamini küsitakse meilt eravestlustes, miks ei võiks tehast rajada Ida-Virumaale või Lätti? Lühidalt: selle tehase kavandamisega ajame Eesti asja. Ida-Virumaal oleks tehase rajamine seotud liiga suurte riskidega. Ainuüksi maanteetranspordi kasvust tulenev kulu, aga ka mõju Eesti keskkonnale oleks ebamõistlikult suur ja ebavajalik. Iga lisanduv transpordikilomeeter suurendab keskkonnakoormust, liiklusohtlikkust ja kulu. Tehas asukohaga Emajõe piirkonnas vähendaks paberipuidu transporti Läänemerel, sadamates, Eesti ja Läti teedel. Tuleb ka arvestada, et Eesti jaoks on ebamõistlik ja strateegiline risk koondada kogu suurtööstus ühte piirkonda. Sellega ei ole võimalik tagada Eesti ühtlast arengut ega teostada mõistlikku regionaalpoliitikat. Eesti suurim väärtus on ühtlaselt väljakujunenud asustus üle kogu territooriumi. Selle väärtuse säilimiseks tuleb tagada töökohtade, elukeskkonna ja keskkonnakoormuse sama ühtlane hajutatus. Koondumine loob vaid ebavõrdsust.

Tahame rajada tehase Eestisse, Emajõe piirkonda, mitte mujale, sest vaid nii tooks see kasu Eestile ja siinsetele elanikele ning looks uued võimalused edasisteks arenguteks. Peame lugu puhtast elukeskkonnast ning ei arva, et kaasaegne tööstus puhast elukeskkonda tingimata segaks või vastupidi. Enesestmõistetavalt meie tahtmisest ei piisa, sellele soovile peavad lisanduma ka võimalused.

Metsaomanikud tehase omanikuks

Tehase positiivsete mõjude loetelu nimetamisse ei tohi suhtuda skeptiliselt, kuna Eestis on puudu just kõrge lisandväärtusega ettevõtetest. Just kõrge lisandväärtusega ettevõtmised võimaldavad ka tulevikus edukalt toimida Eesti vananeva ja väheneva rahvastiku tingimustes. Eesti paberipuit ja puiduhake hakkaks tõenäoliselt maksma rohkem kui praegu ja hinnatase stabiliseeruks Skandinaavia tasemele. See tähendaks rohkem tulu Eesti metsaomanikele, keda on kokku ca 104 000. See omakorda tõstaks elukvaliteeti maapiirkondades. Tehas looks stabiilset tulu inimestele just väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Tehase omanikeringis võiksid tulevikus olla Eesti metsaomanikud, aga miks mitte kõik teised Eestimaa huvilised. Selleks on olemas nii arendaja soov kui õiguslikud- ja finantsinstrumendid.

Eesti ülikoolid saaksid huvitatud erasektori partneri, kelle abiga arendada biomajandust ja luua kohalik maailmatasemel ettevõtlusklaster nende võimaluste ümber, mis kaasnevad tehase toodanguga. Eesti majandus kasvaks võrrelduna 2016. aasta tasemega 1,4 protsenti. Eesti taastuva elektrienergia toodang kasvaks võrreldes 2016. aastaga vähemalt 48 protsenti. Seda mitte puiduga katla kütmise, vaid puidu keemiliste algosade põletamise kaudu – põletatakse vaid see osa puidust, millel pole täna kasulikumat väärindamise võimalust kui põletamine. Eesti süsiniku jalajälg ja kasvuhoonegaaside heide väheneks. Nii panustaks Eesti kliimamuutuse vähendamisse ka tegudes. Tehas toetaks põlevkivienergia osatähtsuse vähendamist ja võimaldaks jätta põlevkivi tulevastele põlvedele. Põlevkivi Eesti maapõues ei kao kuhugi, eksporditav puit ja sellega koos ka võimalused veetakse täna Eestist välja.

Maailmaturg saaks juurde ettevõtte, tänu millele tarbitaks tulevikus vähem plastikut, puuvilla ning fossiilsetest kütustest toodetud tekstiilmaterjale. Nende asemel kasutataks rohkem biomaterjale ja viskooskangast. Kui keskkonnasäästliku tehase ehitamine Eestisse oleks võimalik, tähendaks see ka puhtamat maakera.

Tehas ei tule Tartusse

Eestis asuvatest võimalikest asukohtadest on kavandatava tehase jaoks Emajõe piirkond parim, et mitte öelda ainuvõimalik. Seal saavad kokku raudtee, piisava vooluhulgaga veekogu ning asukoht, mis paikneb keset toormeressurssi – hea võimalusega importida toorainet Lätist ning vajadusel ka Leedust või Valgevenest.

Est-For ei ehita tehast Tartusse või Tartu vahetusse lähedusse. Planeeringuprotsessi algfaasis võiks võimalikest asukohtadest kohe välja võtta kõik paigad, mis on lähemal kui 10 kilomeetrit Tartu kesklinnale. Kui unistada, siis ühest asukohast Tabiverest läänes, metsamassiivi keskel. Tartu linnasüdamest oleks asukoht linnulennult 21 kilomeetri kaugusel. Seal paksu metsa sees ei oleks tehas tartlaste jaoks tajutav ega nähtav.

 

Asukoht võimaldaks hajutada veoautode liiklust põhja, lääne ja lõuna suunast. Tänu raudtee olemasolule saaks vähendada liikluskoormust maanteedel nii Eestis kui Lätis. Kui mõjude, sealhulgas keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude, hindamise tulemused seda võimaldavad, muutuks unistus tehase asukohast Tabivere metsade keskel meie sooviks.

Siht on ökomärgis 


Väljakutseid keskkonna valdkonnas on kaks. Üks küsimus on mõju vee kvaliteedile ja teine väljakutse on õhukvaliteet. Need on mõlemad riskid, mida tehas peab ennetama ja maandama. Riigi eriplaneeringuga selgitatakse välja piirmäärad, mille raames peab tehas suutma tegutseda. Arendaja roll on leida tehnoloogilised lahendused nende turvaliseks täitmiseks.

Õhukvaliteedi tagab teadmine, et tehnoloogia selle tagamiseks ja lõhnahäiringute minimeerimiseks on olemas. Tehas kasutaks kolmekordset lõhnavate gaaside kogumissüsteemi ja töötaks sisuliselt lõhnavabalt. Käivitusperioodi jooksul lühiajalisi häiringuid võib esineda. Lähtudes valdavatest tuulte suundadest sobiks Tabivere ka lõhnariskide maandamiseks, selle kasuks räägib ka ümbritsev maastik.

Teine oluline küsimärk seisneb tehase võimalikus mõjus vesikonnale. Meil on alust arvata, et tehas suudaks tegutseda piirmäärade raames, mis ei avalda vesikonnale kui ökoloogilisele tervikule olulist mõju. Võimalike tehnoloogiate tarnijate kinnitusel on tehase fosforiheide üle kümne korra väiksem kui seni ajakirjanduses väidetud. Tehase asumisel Tabivere lähedal oleks heitvee mõju võimatu tajuda Tartus tänu segunemisprotsessidele ja loomulike tingimuste taastumisele. Tehas suudaks opereerida vastavalt Euroopa Liidu ökomärgise taotlemiseks seatud tingimustele, sh õhu- ja veeheidete piirmääradele.

Head valikud eeldavad uuringuid

Tehase planeeringu puhul on kaks head ja kaks halba varianti. Halvad variandid on võrdväärselt halvad. Kui tehast ei rajata tingitult emotsionaalsetest kaalutlustest, saavad nii kodumaised kui välisinvestorid sõnumi: kapitalimahukate investeeringute tegemine Eestisse on riskantne isegi siis, kui kõik riskid on maandatud. Halb variant oleks ka see, kui tehas rajataks hoolimata tartlaste vastuseisust.

Tehase planeering saab lõppeda hästi vaid kahel juhul. Kui uuringud näitavad, et tehast ei saa rajada tulenevalt keskkondlikest argumentidest, siis saame teadmise ning kinnituse, et Eestisse saab planeerida kapitalimahukaid investeeringuid ning seda vaid tingimusel, et need on keskkonnasäästlikud. Investorid kaotaks ettevalmistustöödeks kulunud raha, kuid selle riskiga on arvestatud.

Kui saame uuringute tulemusel teada, et tehase ehitamine on võimalik ning suudetakse leida ka projekti rahastavad pangad, siis saame väärindada Eesti metsa Eestis, ka meie planeet saaks natuke puhtamaks kohaks. Mõlemad positiivsed stsenaariumid eeldavad riigi eriplaneeringu käigus läbiviidavaid uuringuid. Samuti eeldavad need põhjendatud ja mõistlikku dialoogi ühiskonnas.

Lennart Meri on öelnud, et tähtis ei ole mitte info hulk, vaid info kvaliteet. Täna on projekti kohta ringlemas palju infot, sh valeinfot. Eriplaneeringu protsess ei ole veel alanudki. Ühiskondlik kokkulepe on, et suurprojekte tehakse avatult ja kaaludes võimalikke lahendusi. Sellest põhimõttest on ka lähtutud puidurafineerimistehase projekti varajasel avalikustamisel. Nüüd on aeg tööle hakata ning iga osapool saab anda oma panuse parima võimaliku lahenduse leidmiseks riigi eriplaneeringu protsessi käigus. Kui lõpplahendus ei ole piisav või leitakse uuringute käigus takistusi, mis ei võimalda tehast ehitada, siis seda planeeringut ka ellu ei viida.

Praegu saame öelda, et teha saab vaid sellist tehast, mis sobitub ühiskonna vajadustega. Kohalikku keskkonda sobivad lahendused on olemas näiteks Austrias, Saksamaaal ja Skandinaavias. Miks peaksime lähtuma eeldusest, et Eestis on see võimatu?