Eile saatis nn Tartu apell Vabariigi Valitsusele, Riigikogule, Õiguskantslerile ja Eesti erakondadele pöördumise, kus nõutakse tehasega seonduva riigi eriplaneeringu lõpetamist. Pöördumine sisaldab vähemalt 15 valeväidet või pooltõde.

Väide (1). Eraettevõtte lülitamine riiklikult tähtsate objektide nimekirja ei ole kooskõlas planeerimisseaduse vaimuga ja loob ohu sarnase mustri kordumiseks.

Tegelikult. Riigi eriplaneeringu algatamiseks võttis valitsus vastu korralduse „Puidurafineerimistehase püstitamiseks ja selle toimimiseks vajaliku taristu rajamiseks riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine“, mille juurde kuulub vastav seletuskiri. Seletuskirjas kinnitasid suure riikliku huvi olemasolu keskkonnaministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Eelviidatud korralduse vastuvõtmisega kinnitas terve Vabariigi Valitsus suure riikliku huvi olemasolu. Seletuskirja saab lugeda siit.

Suur riiklik huvi tselluloositööstuse rajamise vastu on Eestis olnud juba varem väljendatud ning on olnud jätkuv. 25. jaanuaril 2000 võttis Vabariigi Valitsus vastu protokollilise otsuse nr 4 (päevakorrapunktis nr 15) „Riigipoolsete abinõude heakskiitmine tselluloositehase rajamiseks Eestis (vt siit).“ Eelnimetatud otsusega kavandatud meetmete eesmärgiks oli innustada arendajaid tegema investeeringuid ja rajama Eestisse kaasaegne tselluloositööstus. Vabariigi Valitsuse tollased soovid ei täitunud, kuna sel ajal ei leidunud projektist huvitatud investoreid. Ca 17 aastat hiljem vastas Est-For Invest Vabariigi Valitsuse üleskutsele ning avalikustas 10. jaanuaril 2017 oma soovid ja kavatsused kaasaegse puidurafineerimistehase rajamiseks Eestisse.

Varasemalt on kritiseeritud, et Vabariigi Valitsus saab riigi eriplaneeringuga planeeritavate ehitiste ringi erandkorras laiendada vaid juhul, kui ehitis on riigikaitse ja julgeoleku, energeetika, gaasi transpordi, jäätmemajanduse või maavarade kaevandamise valdkonna alla liigituv ehitis.

Kui riigi eriplaneeringu algatamise kohustuslik eeldus oleks puidurafineerimistehase kuulumine planeerimisseaduses nimetatud valdkondade alla, on tehasel otsene seos energeetika valdkonnaga. Tehase osaks on elektri- ja soojusenergia koostootmise jaam, mille nimivõimsus on 180 megavatti. See ületab märkimisväärselt planeerimisseaduses sätestatud 150 megavati kriteeriumi. Tulenevalt sellest ei ole riigi eriplaneeringu kui planeeringu liigi kasuks otsustamine mitte niivõrd planeeringuliigi valikuvabaduse väljendus, kuivõrd ainsa sobiliku planeeringu liigi kasuks otsustamine. Tehase elektri- ja soojusenergia koostootmise jaama nimivõimsusega saab tutvuda 8. leheküljel siin dokumendis. Planeerimisseadusega saab lähemalt tutvuda siin. Planeerimisseadus ei välista ühelgi moel suurt riiklikku huvi pakkuvate objektide rajamist eraettevõtte poolt.

Väide (2). Avalikkusega ei ole eelnevalt piisavalt aru peetud ega huvitatud osapoolte seisukohti ära kuulatud.

Tegelikult. Est-For Invest tuli puidurafineerimistehase rajamise kavatsusega avalikuks oluliselt varem kui Eesti seadused seda ette näevad. Avalikkusega on peetud kordades rohkem aru kui Eesti õigusaktides ettenähtud ja praktikas tavaks olnud.

Puidurafineerimistehase riigi eriplaneeringu sisulised tegevused pole veel alanud. Need on lükkunud edasi tulenevalt kohtuvaidlustest. Riigi eriplaneeringuga kaasneb põhjalik, üle kolme aasta vältav planeeringu koostamise protsess, mille käigus võrreldakse tehase võimalikke asukohti, kaalutakse keskkonnamõjusid ja koostatakse sobivaima asukoha leidmisel detailne planeeringulahendus. Protsessi käigus toimub hulgaliselt arutelukoosolekuid.

Riigi eriplaneeringus on kokku neli planeeringuetappi. Iga eriplaneeringu etapp päädib 60 päeva pikkuse avaliku väljapanekuga, kus tutvustatakse uurimistöö tulemusi, korraldatakse seminare ja antakse kogu eelinfo selleks, et huvirühmad saaksid võimalikult konstruktiivset tagasisidet pakkuda. Nende seas on ka asukohaga seotud omavalitsused, kohalikud elanikud ja ettevõtjad.

Väide (3). Tehase asukohavalik on investorite nõudmisel juba ette piiratud Tartu lähikonnaga, ilma et oleks tehtud eelnevaid mõju-uuringuid ja kaalutud alternatiivseid asukohti.

Tegelikult. Tehase rajamisel on kolm olulist eeldust: paiknemine tooraine keskel, lähedus mageveeressurssile ning transpordiühenduste olemasolu. Need eeldused on täidetud vaid Suur-Emajõe piirkonnal, mistõttu pole arendajal huvi uurida puidurafineerimistehase rajamise võimalikkust mujal Eestis. Teoreetiliselt võinuks kaaluda asukohana ka Ida-Virumaad või Pärnumaad, kuid tegelikult oleks arendaja sellega avalikkust  – sealjuures eelkõige Tartumaa inimesi – eksitanud. Kolm eeldust on täidetud vaid Suur-Emajõe piirkonnas, mistõttu tasub uurida tehase rajamise võimalikkust vaid asukohas, kuhu on tõenäoline tehast rajada.

Planeeringu- ja mõjuhindamise menetluste läbi viimine piirkondades, kus keegi ei soovi midagi rajada, oleks avalikkuse pahatahtlik eksitamine ja avaliku ressursi raiskamine.

Väide (4). Kuna Eesti metsaraie mahud sõltuvad tänapäeval eeskätt turunõudlusest, põlistaks hiigeltehase rajamine suure raiesurve metsadele.

Tegelikult. Puidurafineerimistehase toimimiseks ei tule raiuda ühtki puud rohkem võrreldes praeguse raiemahuga. Tehas hakkab toormena kasutama praegu Baltikumist eksporditavat paberipuitu ja puiduhaket. Planeeritava tehase toormevajadus on 3,3 miljonit kuupmeetrit paberipuitu või puiduhaket. 2015. aasta seisuga eksporditi Eestist 2 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ning Eesti saetööstustel jäi kõrvaltootena üle 1,1 miljonit kuupmeetrit puiduhaket. Tehase planeerimisel on arvestatud, et toormeareaal oleks eelkõige Kesk- ja Lõuna-Eesti ning Põhja-Läti.

Lisaks on arvestatud toormeimpordi võimalusega Leedust ning vajadusel ka Valgevenest. Kokku eksporditakse Baltikumist 7,7 miljonit kuupmeetrit tehasele sobivat tooret aastas. Nii on tehase toormevajadus vähem kui 45 protsenti Baltikumi riikidest eksporditava paberi- ja hakkepuidu mahust. 2017. aasta märtsis avaldatud sotsiaalmajanduslike mõjude uuringu kohaselt saaks ehitada Eestisse puidurafineerimistehase ka praeguste raiemahtude märkimisväärse kõikumise korral. Sel juhul tuleks vajadusel toorme importi suurendada. Vastava ülevaate raiemahu ning puidurafineerimistehase rajamise võimalikkuse kohta leiab uuringu 19. leheküljelt siit.

Est-For Invest ei planeeri rajada hiigeltehast, vaid keskmise suurusega puidurafineerimistehast. Planeeritavat puidurafineerimistehast saab otseselt võrrelda vaid teiste puidurafineerimistehastega. Äänekoski tehase tootmismaht on 1,3 miljonit tonni aastas. Kuopiosse kavandatava puidurafineerimistehase planeeritav tootmismaht on 1,2 miljonit tonni aastas. Lõuna-Ameerikas tegevust alustanud Fibria uusima tehase tootmismaht on 2 miljonit tonni aastas (vt siit). Est-For Investi planeeritav tootmismaht on 750 000 tonni aastas. Nii on Soome puidurafineerimistehaste tootmismaht ligi poole suurem Est-For Investi planeeritavast tehasest ning maailma kontekstis suurte puidurafineerimistehaste tootmismaht rohkem kui kaks korda suurem. Seetõttu ei saa pidada õigeks väidet, et Est-For Invest kavandab hiigeltehast.

Väide (5). Tehases kasutada plaanitav Kraft-meetodil puidu töötlemine võimaldab väärindada vaid 40% puidust (ülejäänud ca 60% põletatakse), ent uuemad tehnoloogiad võimaldavad puitu väärindada kuni 90% ulatuses.

Tegelikult. Väide ei vasta tõele. Kraft-meetod võimaldab väärindada toorainet 100 protsendi ulatuses. 45 protsenti toorainest töödeldakse tselluloosiks, 30 protsenti hemi-tselluloosiks, 10 protsenti ligniiniks, mis läheb edasitöötlemiseks, 11 protsenti ligniiniks, mis läheb energia tootmiseks ning 4 protsenti erinevateks ekstraktiivaineteks (mh talliõli, tärpentiin).

Kirjeldatud uus tehnoloogia vajab ka märkimisväärses kogunes elektri- ja soojusenergiat, mille mittekajastamine on eksitav. Lisaks on nn alternatiivtehnoloogiaga kavandatud muuta enamik puidus leiduvaid orgaanilisi aineid erinevateks biokütusteks, mis on oluliselt odavam toode kui erineva puhtusastmega tselluloos ning suudab seetõttu toimida vaid dotatsioonide toel. Puidu kaskaadkasutuse printsiip annab soovituse enne kütuste tootmist kasutada ära kõik teised võimalused, tootmaks pikema elutsükliga biotooteid.

Väide (6). Kliimapoliitiliselt tuleks soodustada võimalikult suure osa praegusest paberipuidust hoopis kestvustoodeteks töötlemist.

Tegelikult. Täna puudub Eestis võimalus paberipuidust kestvustooteid toota. Paberipuit eksporditakse või toodetakse paberipuidust ning puiduhakkest energiapõhiseid lühikese elutsükliga tooteid. Suur-Emajõe äärde planeeritavas puidurafineerimistehases hakatakse tootma tselluloosi, hemitselluloosi, ligniini, tallõli, tärpentini, bioväetiseid ning taastuvat elektrienergiat. Tselluloosist toodetakse nii pikema kui lühema elueaga tooteid. Vastab tõele, et tselluloosist toodetakse paberit ja pappi. Tänapäeval kasutatakse paberikiudu enne utiliseerimist kuus kuni seitse korda – kas ühe materjali taaskasutus 6–7 korral on palju või vähe, on hinnangu küsimus. Teiseks toodetakse tselluloosist ka tekstiilmaterjale, nagu näiteks viskooskangast. Viskooskanga kasutamine moetööstuses võimaldab vähendada nailoni kasutust, mille tootmiseks kasutatakse fossiilset naftat. Tselluloosi kasutatakse ka raamatute, tapeedi või ehitusmaterjalide tootmiseks.

Kolmandaks toodavad nüüdisaegsed puidurafineerimistehased erinevaid biomaterjale, mitte ainult tselluloosi. Näiteks Lappeenranta puidurafineerimistehas hakkas 2018. aasta märtsis tootma bionaftat, mida kasutatakse bioplasti tootmiseks. Lähemalt võib selle kohta lugeda siit. Äänekoski puidurafineerimistehases toodetakse tallõli, mida kasutatakse muuhulgas näiteks asfaldi tootmiseks. Äänekoski tehase toodangust saab täpsema ülevaate siit.

Väide (7). Olulise puiduressursi pikaks ajaks ühele suurtehasele ette ära lubamine hakkab ressursipuuduse tõttu takistama innovatiivsemate tehnoloogiate kasutuselevõttu.

Tegelikult. Est-For Invest pole kunagi väitnud, et tehas hakkaks kasutama 100 protsendi ulatuses Eesti toorainet. Kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt tuleks importida vaid veerand kogu toormevajadusest. Sel juhul kasutaks tehas 1,6 miljoni kuupmeetri ulatuses Eesti paberipuitu ning 0,9 miljoni kuupmeetri ulatuses puiduhaket. 2015. aasta seisuga eksporditi Eestist 2 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ning Eesti saetööstustel jäi tootmisjäägina üle 1,1 miljonit kuupmeetrit puiduhaket. Sellest tulenevalt jääks vähemalt 0,6 miljonit kuupmeetrit paberipuitu või puiduhaket endiselt eksporditavaks. Teised innovatiivsed tööstusettevõtted võivad seda toorainet julgelt kasutada oma ärilistel eesmärkidel. Puidubilansi kohta – mille hulka kuuluvad ka andmed okas- ja lehtpaberipuu ekspordi osas – saab värskeimaid olemasolevaid andmeid algallikast selle dokumendi 27. leheküljelt siit.

Kokku eksporditakse Baltikumist 7,7 miljonit kuupmeetrit tehasele sobivat tooret aastas. Rohkem kui neli miljonit kuupmeetrit paberipuitu ja puiduhaket jääks endiselt tulevikus eksporditavaks ka tehase rajamise korral, mida saaksid kasutada teised innovatiivsed tööstusettevõtted.

On oluline lisada, et keegi pole lubanud ning keegi ei saagi riigi poolt Est-Fori projekti jaoks metsaressurssi ette ära lubada. Metsatarnelepingute läbirääkimised ning lepingute sõlmimine läbirääkimiste edukuse korral, saab toimuda vaid õigusaktides ettenähtud tavapäraste protseduuride raames.

Väide (8). Taoline lühiperspektiivis tehtav otsus ei ole kooskõlas ausa konkurentsiga.

Tegelikult. Tehas peab rajamise korral ostma toorainet turutingimustel. Puidurafineerimistehase rajamine ei mõjutaks kuidagi ausat konkurentsi. Vastupidi, tehase rajamine looks terve konkurentsikeskkonna Eesti puidutoorme turule ning ka Mandri-Eesti metsaomanikud saaksid metsa eest ausat hinda. Täna ei teeni Eesti metsaomanikud Skandinaavia metsaomanikega võrdväärset hinda paberipuidu müügilt, kuid uue suure toormevajadusega tarbija  lisandumisel tõuseks tõenäoliselt ka puidutoorme hind. Hinnatõusu puudutavale järeldusele jõudis ka Eesti Teaduste Akadeemia, kelle seisukohtadega saab lähemalt tutvuda siin.

Väide (9). Olulise puiduressursi pikaks ajaks ühele suurtehasele ette ära lubamine on vastuolus Eesti riigi eesmärgiga arendada teadmusmahukat tööstust (Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia, 2014).

Tegelikult. Keegi pole lubanud ning keegi ei saagi riigi poolt Est-Fori projekti jaoks metsaressurssi ette ära lubada. Metsatarnelepingute läbirääkimised ning lepingute sõlmimine läbirääkimiste edukuse korral, saab toimuda vaid õigusaktides ettenähtud tavapäraste protseduuride raames.

Mainitud strateegiadokumendi alaeesmärgiks on, et teadus- ja arendustegevus toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides. Selle jaoks on strateegias ettenähtud, et teadusasutuste ja ettevõtete koostöö peab märgatavalt paranema ning olema avatud uutele osalistele. Lisaks on dokumendis ettenähtud, et tuleb toetada ettevõtteid suure lisandväärtusega toodete ja teenuste arendamisel koostöös ülikoolidega ja teadusasutustega, sealhulgas pöörata ka traditsioonilistes majandussektorites jätkuvalt tähelepanu lisandväärtuse suurendamisele teadus- ja arendustegevuse kaudu ja kasvatada ettevõtete strateegilist arendusvõimekust.

Planeeritav puidurafineerimistehas oleks kõrgelt huvitatud osapooleks eesmärgiga teha koostööd Eesti teadus- ja arendusasutustega. Planeeritava tehase toodang on väga kõrge lisandväärtusega, sealjuures oleks tehase lisandväärtus töötaja kohta rohkem kui 1 miljon eurot aastas. See on samaväärne sellega, justkui palgataks Eestis korraga tööle 8000 keskmise lisandväärtusega töötleva tööstuse töötajat. Koostöös Eesti teadusasutustega on võimalik tagada konkurentsivõimelise tehnoloogia kasutamine ja jätkuv tehase arendamine. Planeeritav puidurafineerimistehas võimaldab saavutada eesmärke, mis on püstitatud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias. Antud strateegiadokumenti saab lähemalt lugeda siit.

Väide (10). Lisaks on puidurafineerimistehase Tartu maakonda kavandamine vastuolus Tartu maakonna ja Tartu linna arengudokumentidega.

Tegelikult. Tegemist on hinnanguga. Est-For Invest ei saa anda ka vastupidist hinnangut, kuid soovitab otsustada järgnevate faktide põhjal. Tartu linna kehtiv arengukava toob välja muuhulgas järgmised põhimõtted:

• Tartus ja Lõuna-Eestis tervikuna on head väljavaated puidutööstuse klastri väljakujundamiseks.
• Ettevõtluse löögijõu moodustavad rahvusvahelistel turgudel edukad ettevõtted ning tihe koostöö teadus- ja arendusasutustega võimaldab ettevõtetel osaleda uute tehnoloogiate väljatöötamises ja kasutuselevõtus, nutikate toodete ja teenuste arendamises ning müügis.
• Ettevõtluse mitmekülgsus, uute tehnoloogiate kasutamine ja ekspordi suurendamine loovad ettevõtetele rahvusvahelist haaret.
• Arengukava kohaselt soodustavad uuenduslike ettevõtete teket ja kasvu teadus- ja arenduskeskused, Teaduspark koos inkubatsiooni ja ärikiirendiga, pooltööstuslikud laborid, mis katavad ettevõtete vajaduste lahendamise elutsükli erinevates etappides.
• Tartus on atraktiivne investeerimiskeskkond ning parim koht äri alustamiseks.
• Eesmärkidena on välja toodud Tartu kui avatud ja innovaatilise majandusega linna mainekujundus ning ettevõtlusalade ja tööstusparkide väljaehitamine ja tutvustamine potentsiaalsetele investoritele, kaasates nii ettevõtete kui avaliku sektori võimalusi.

Tartu maakonna kehtiv arengustrateegia toob välja muuhulgas järgmised põhimõtted:

• Tartumaa arengu keskseks strateegiliseks väljakutseks majandusstruktuuri muutmine.
• Ilma uute maailmas konkurentsivõimeliste töökohtadeta ei tule juurde vaba raha taristu ülalpidamiseks ega edasiseks investeerimiseks.
• Kesksete strateegiliste väljakutsete hulgas on toodud välja ääremaastumise vältimine ning mahajäämuse vähendamine Harjumaa poolt veetavast arengust.
• Keskseks väljakutseks on Tartust rahvusvahelise keskuse arendamine.
• Keskseks väljakutseks on põllumajandus- ja metsandussektori ning teadus- ja arendusasutuste koostöö arendamine.

Tartu linna kehtiva arengukavaga saab tutvuda siin. Tartu maakonna kehtiva arengustrateegiaga saab tutvuda siin.

Väide (11). Mastaapse keemiatehase rajamine Tartu vahetusse lähedusse seab ohtu lisaks looduskeskkonnale ka Tartu kultuurilise ja haridusliku kapitali.

Tegelikult. Puudub igasugune teadmispõhine alus väitmaks, et Suur-Emajõe piirkonda planeeritav puidurafineerimistehas seaks ohtu Tartu kultuurilise ja haridusliku kapitali. Nii Soomes, Hispaanias kui Austrias leidub kraft-tehnoloogial põhinevaid biotoodete tehaseid, mis asuvad ülikoolilinnade linnasüdametest linnulennult kuni 11 kilomeetri kaugusel, linnapiirist vähem kui 10 kilomeetri raadiuses. Nii Poolas, Saksamaal kui Portugalis leidub kraft-tehnoloogial põhinevaid biotoodetetehaseid, mis asuvad ülikoolilinnade linnasüdametest linnulennult vähem kui 35 kilomeetri raadiuses. Nendes tehastes toodetakse ka tselluloosi. Lühiülevaate ülikoolilinnade lähistel paiknevatest puidutöötlemistehastest ja nende asukohtadest saab siit. Nende seas on mitmeid väga kuulsusrikka ajalooga linnu nagu Avignon, Graz, Lissabon või Zaragoza.

Väide (12). Riigi eriplaneeringu toel tehase rajamine peaks lahendama riiklikult strateegilisi küsimusi, kuid ligi 200 töökohta Tartu piirkonnas ja lubatud lisatulu metsaomanikele ei lahenda neist ühtki.

Tegelikult. Väide on eksitav, sest nimekiri pole ammendav. Lühidalt oleksid kasud järgmised:

• Loodavad töökohad oleks kõrge lisandväärtusega, rohkem kui miljon eurot töötaja kohta. See on võrreldav 8000 keskmise lisandväärtusega töökohaga Eesti töötlevas tööstuses.
• Tehas kasvataks Eesti sisemajanduse kogutoodangut 1,1–1,4 protsenti võrrelduna 2015. aastaga.
• Tehase rajamisel tõuseks taastuva elektrienergia tootmine Eestis vähemalt 48 protsenti võrrelduna 2016. aastaga.
• Tehas vähendaks Eesti kasvuhoonegaaside heidet 1,6 protsenti võrreldes 2015. aastaga. See on samaväärne sellega, kui Eesti teedel sõidaks 83 000 sõiduautot vähem.
• Eestis on rohkem kui 100 000 metsaomanikku. Paberipuidu hinnatõusu korral teeniksid nad suuremat tulu. Koos leibkondadega mõjutaks tehase rajamine positiivselt rohkem kui 200 000 inimese ostujõudu. Toorme hinnatõusu peab tõenäoliseks muuhulgas Eesti Teaduste Akadeemia (vt kokkuvõtvaid seisukohti siit).
• Tehase rajamine looks suure tõenäosusega soodsad tingimused biomajanduse klastri terviklikuks arenguks, kuna tehase toodangut kasutab nii ravimi-, tekstiili-, auto- kui kosmeetikatööstus. Lisaks kaasneks tehase rajamisel suure tõenäosusega ka tehasele vajalike teenuste klasterdumine. Selle tõi välja ka Eesti Teaduste Akadeemia (vt siit).

Väide (13). Emajõge ja Peipsit on uuritud juba ligi 100 aastat – meil on piisavalt teadusuuringuid, mille tulemused annavad aluse välistada tehase rajamine Suur-Emajõe piirkonda.

Tegelikult. Väide jätab eksliku mulje, justkui tõestaks varem läbi viidud uuringud, et keskkonnasäästlikku puidurafineerimistehast pole võimalik Suur-Emajõe piirkonda rajada. Paljude Eesti akadeemikute hinnangul ei peaks tehase rajamist Suur-Emajõe piirkonda välistama. Teiste seas on uuringute läbiviimise vajadusele osutanud Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, Tallinna Tehnikaülikooli professor ja Põhjamaade Hüdroloogia Assotsiatsiooni liige Enn Loigu, Tallinna Tehnikaülikooli professor ja puidutöötlemise õppetooli juhataja Jaan Kers, Tartu Ülikooli endine rektor Volli Kalm ning Tartu Ülikooli rektoriks valitud Toomas Asser, kelle ametiaeg algab 1. augustil 2018.

Keskkonnamõjude uuringud tehakse riigi eriplaneeringu käigus, kus selgitatakse välja, millistele tingimustele peab vastama planeeritav tehas, et ohud ei realiseeruks. Lähtuvalt uuringutest peab arendaja leidma tehnoloogilise lahenduse, mis võimaldaks täita mh heitveele seatud norme. Kui arendaja pole valmis vastavasse tehnoloogiasse investeerima, siis tehast ehitada ei saa.

Väide (14). Samuti jäävad kavandatava tehase mõjualasse Natura 2000 alad (Alam-Pedja, Peipsiveere, Kärevere, Ihaste-Ropka), mille kahjustamine tuleb samuti vastavalt Euroopa Liidu õigusele välistada ettevaatusprintsiibi alusel.

Tegelikult. Euroopa Liidu liikmesriikides, kus tegutseb kraft-tehnoloogial põhinevaid puidutöötlemistehaseid, on rajatud neid tehaseid (toodavad muuhulgas tselluloosi) ka Natura 2000 kaitsealade lähistele. Seda nii Austrias, Hispaanias, Poolas, Portugalis, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal kui Soomes. Loomulikult saab Euroopa Liidus Natura 2000 kaitsealade mõjualasse rajada vaid keskkonnasäästlikke tehaseid, kuid just keskkonnasäästlikku tehast Est-For Invest rajada soovibki.

Väide (15). Head valitsemistava rikkudes rajatud keskkonnavaenulik suurtööstus võib põhjustada mainekahju, mis vähendab mitte ainult innovatiivse ja loodussäästliku tehnoloogiaga tööstuse tulevikuvõimalusi, vaid ka inimeste soovi selles riigis elada või seda külastada.

Tegelikult. Est-For Invest kavandab keskkonnasäästliku tehnoloogiaga tehast, mis oleks rajamisel Euroopa kõige kaasaegsema tehnoloogiaga puidurafineerimistehas. Kirjeldatud tehas ei saa vähendada inimeste soovi selles riigis elada või seda külastada. Sealhulgas väärib märkimist, et Euroopa Liidu riikides – kus asuvad sarnased ning sealjuures vähemarenenud keskkonnatehnoloogiaid kasutavad tehased – elab üle 250 miljoni inimese. Nende seas on nii Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Saksamaa kui Austria, mis on kõik ühtlasi ka ülipopulaarsed turismimaad. Sealjuures paiknevad mitmed tehased populaarsete turismisihtkohtade südames – olgu selleks Fibre Excellence’i tehas Lõuna-Prantsusmaal Avignoni lähistel või Navigator grupi tehas Lissaboni lähistel. Euroopa regionaalse turismivaldkonna statistikaga saab tutvuda siin.

Lõpetuseks soovib Est-For Invest pöörata tähelepanu, et antud Tartu apelli kiri pole esimene katse mõjutada avalikku arvamust läbi pooltõdede ning valeväidete levitamise. Seda on tehtud korduvalt ka varem. 26. aprillil 2018 avaldas Est-For Invest oma koduleheküljel tehasevastaste huvigruppide levitatud valedest ajendatult loo “Tõejärgne ajastu ehk 30 levinud valeväidet seoses puidurafineerimistehasega”, mida saab lugeda siit.